Loba, kõigest mis paari päevaga toimunud on ja verine Kadripäev.

HAIGUSED 

Nonii, ei ole mitu päeva kirjutanud juba… põhjus siis pole mitte see, et ma ei ole aega leidnud või ma ei viitsi või, et mul ei leidu teemasid, mu kõige pisem otsustas haigeks jääda, nädalavahetusel tõusis kõrge palavik öösel ja magamatus on minust veidi võitu saanud. Alati kui mu kahene haigeks jääb tõuseb tal kõrge palavik ja sellega kaasnevad ka krambid, kui ma õigeaegselt jaole ei saa. Palavik ei taha alluda ja temaga on väga raske. Muidugi on ka minu pinge kohe sajaga laes ja mure on meeletu. Alati ma tean kuidas peab käituma ja mida tegema jne, aga kui haigus on tulnud ja tegutsema pean on minu pea tühi ja kõik peast pühitud.
Selle palavikuga me tulime õnneks toime, saime jaole õigel ajal ja tundub, et poja paraneb. Naudime kodus kahekesi olemist 🙂

Natukene KADRIPÄEVAST KA.

Lapsed tähistasid Kadripäeva ka lasteaias.. Deksuga ei olnud õnneks hullu midagi, kleit selga ja nägu pähe ja korras, aga RALF. Oi juudas, mõtlesin küll, et kuidas ma tõmban oma pojale kleidi selga, mulle on see sajaga vastukarva, ma ei salli isegi, kui Degita talle kodus salaja kleite selga tõmbab ja patse üritab pähe teha. Aga otsustasin panna talle valged sukad ja õe valge kampsiku 😀 
No lapsed tunduvad ju väga õnnelikud ja uhked 😀
Pildil ka nende üli vinged ja toredad kasvatajad!
Ei väsi kiitmast, kuiiii tubli ja tegus rühm!
Degita otsustas tähistada ka esimest aastat kodus Kadripäeva, soovis minna sõbrannaga jooksma. Süda küll valutas, kuna ma ise väga pelgan selliseid tähtpäevi 😀 
Aga tema ei pea ju loobuma sellest, kui emmele ei meeldi. Okei, panime preilid riidesse ja läki!
Esimesena kohe koputati minu uksele ja esinesid väga tagasihoidlikult, aga kommid ja pirnid teenisid kenasti välja. Kohe viisid sammud Päästeametisse, meie issi oli tööl ja oli vaja ka sinna rõõmu viia ju. Oh juudas, tundus, et kõigile meeldis ja tüdrukud said tasuks lausa 15€
Kell hakkas ka juba paljuks minema ja plikasid veel ei olnud näha, kuid siis äkki kuulsin ma koooohutavat kisa mis tuli väljast. PS!  Ma tunnen oma lapse kisa juba kaugelt ära, kui tema kisab, siis ta ikka kisab täiega!!!! Ja no nii oligi, ma vist ei liialda kui ütlen, et terve Käina kajas. Tuppa jõudes vallutasid mu toa päris mitu Kadrisanti ja Degita nende seas ja karjudes ka veel. Mis siis juhtus? Mu printsess oli oma pika kleidiga võidu jooksnud ja muidugi maha prantsatanud. Kuna Deksu kisa oli meeletu, pakkisin ma teistele kommid kaasa ja olin neile väga tänulik, et sõbra koju aitasid ja hakkasin siis kohe Degitat rahustama. Midagi hullu ei olnud, Degita suutis oma käe katki kukkuda, aga eks õnnetusi ikka juhtub. Vähemalt sai vinge kommikoti ja taskuraha ka, täitsa ise oli teeninud selle ju 🙂 
Võimas esimene Kadripäev 
Õnneks kõik paraneb, jääb kauaks meelde!
Aaaaa ja lõpetuseks, käisime Degitaga meie lemmik juuksur Mareti juures ja lasime Degita juukseid veidi lõigata ja Degita soovis endale ka veidi värvi lisada. Laps jäi rahule ja emmele ka väga meeldib!

Aitäh kallis Maret! ❤
Lõpetuseks ka nii palju, et täna olen ma väääääga ärevil, täna toimub suur muutus mida ma olen kaua kaua oodanud ja ma loodan, et kõik läheb nii nagu ma loodan ja kõigest siis juba veidi hiljem pikemalt …. Kallid!

Kaks keisrilõiget. Erakorraline ja plaaniline.

Mul on kaks last ja mõlemad nad on siia ilma saanud tulla läbi keisrilõike abiga. Tütar Degita tähtaeg oli 13.12.11 Kuid otsustas kõvasti üleaja minna, lõpuks anti saatekiri haiglasse 23.12 aga eks see hirmutas vist mu lapse nii ära, et õnneks valud hakkasid juba 22.12. Olin üksi kodus, kui valud hakkasid, hirm oli meeletult suur, proovisin rahulikuks jääda, vaatasin veel haigla koti üle ja käisin pesus ja muidugi oli siis mu lemmik film telekas, Üksinda kodus, terve mu külmkapp oli täis kooke ja kõike paremat ja ma ei soovinud veel haiglasse minna. Lõpuks kui mu elukaaslane koju jõudis, soovisin ma juba kiirelt haiglasse minna, valud olid juba väga kohutavad.
Palusin elukaaslasel kiirelt takso kutsuda, takso tuli õnneks ruttu. Mäletan, et terve tee taksojuht rääkis oma naisest ja oma viiest lapsest. Haiglasse jõudes ma juba oigasin kõvasti, mäletan, et taksojuhil ei olnud raha vahetada ja elukaaslane ütles, et käib vahetab haiglas lahti ja taksojuht ütles väga kiirelt nähes minu seisundit, et eieiei ruttu minge ära, mul kõik viis last autos sündinud, ma ei taha, et üks veel sünniks…
Olime tänulikud ja kooberdasin haigla poole. Haiglas vaadati mind läbi ja öeldi, et oiiii siin veel aega külll… avatust oli kõigest 4cm. Mu süda aimas halba ja ma ei olnud nõus koju minema, ütlesin, et tagasi koju ma ei lähe ja kõik. JUMAL TÄNATUD, ET EI LÄINUD!
Lõpuks juhatati mind palatisse, kuna ma vihkan haiglaid siis oli mul päris ärev olla..
Palusin, et elukaaslane läheks ruttu küsiks mulle palatisse teleka, siiski käis mu lemmik film ju 😀
Kuid kiirelt saadeti ta tagasi, ilma telekata muidugi 😀
Kuna valud muutusid aina hullemaks, toodi mulle ka naerugaas, abi sellest küll ei olnud, mulle vähemalt mitte.
Mul oli ümber pidevalt KTG ja pidevalt käidi kontrollimas avatust, kuid mitme tunni möödudes oli ikka vaid 4 cm avatust. Lõpuks avastas mu mees, et lapse südametöö hakkab kaduma, ma ei suutnud enam midagi mõista, kuna valud olid nii tugevad ja naerugaasist olin juba väga uimane. Ta läks ja kutsus kiirelt arstid. Üks arst tuli ja väga kiirelt jooksis välja, kiirelt tulid kohale ala 5 arsti kes mu ümber tiirlesid, öeldi ainult, et nüüd on kiire ja mind viiakse erakorralisele keisrile. Öeldi ainult nii palju, et lapse südametöö on kadunud.. mind torgiti ja võeti allkirju ja avati veed ja seda kõike korraga, kui veed avati olid need nii mustad, täiesti rohelised, mees saadeti mul välja ja mind valmistati kiirelt operatsiooni ruumi viimiseks ette. See kõik käis nii kähku….Selleks ajaks olin ma valutanud viis tundi. Koridoris öeldi veel, et mõlema elud on ohus.

Ärkamine

Kui ma lõpuks sellest unest ärkasin, öeldi, et palju õnne teile sündis tütar. Ma olin paanikas ja küsisin, et kus mu tütar on, siis öeldi vaid, et lastearst viis ära, küsisin palju küsimusi ja keegi ei osanud mulle midagi rääkida, ma sain paanikahoo ja ma ei suutnud iseseisvalt hingata, minuga nähti palju vaeva ja lõpuks viidi mind intensiivravi osakonda. Mu tütar sündis 22.50. Ma olin surmani väsinud ja surmani hirmul, arstid jooksid mu vahet ja siiani ei teadnud ma oma lapsest midagi, kus ta on ja miks teda minuga ei ole ja kuidas tal on jne. Ma uppusin pisaratesse ja ma olin surmani hirmunud. Lõpuks lasti mu mees minu juurde, tal ei lubatud kaua olla, ütles ainult aitäh mulle ja paitas mu pead, ma nägin ta silmis, et midagi on halvasti. 
Lõpuks väga vara hommikul tuli lastearst ja rääkis mulle lõpuks mis toimus. Mu pisikene tütreke sündis nii, et ta ei hinganud, see pisike inimkeha vajas elustamist ja see oli kestnud lausa viis jubedat minutit. Pisikese Degita sünnihinded olid väga madalad. Oma last sain näha ma alles hommikul ja ainult korraks. Kui mind viidi üles laste intensiivi siis pidin ma ära surema, see pisike keha lamas seal kapslis, juhtmed küljes ja ta vajas hingamiseks abi, ta uppus selle maski sisse. Teda ei antud mulle isegi sülle ja mu küsimus oli ainult, et kas ta ikka sööb ja see oli kõik, see metsik tunne mu sees oli nii valus. 
Kuna mu enda seisund ka paranes, viidi mind palatisse, seal sain ma uut valu tunda, palat oli täis. Minuga koos neli ema ja kolm last, JUST kolm last, kuna minu laps oli siiani üleval intensiivis. Ma proovisin oma tunnetega hakkama saada ja korrutasin endale koguaeg, et on imede aeg ja kõik saab korda. 

Kõik laabub….

Lõunal tuli mu juurde lastearst ja ütles lihtsalt ühe lause. Heinsalu, palun tulge ja tooge oma laps palatisse. Te ei taha isegi teada mis tunne mind valdas, mul oli kõhul küll haav, aga ma lausa lendasin oma lapse juurde, see oli suurim õnnetunne ja seda ei saa kirjeldada. Lõpuks tõin oma pisikese alla, enda kõrvale ja oma kaissu. See tunne oli nii VÕIMAS! Muidugi nägime me vaeva, et ta hakkaks rinda võtma ja saime haiglas palju abi ja tuge ja siiani olen ma väga tänulik ITK arstidele, kes tegutsesid nii võimsalt!
Degita kosus ja arstid kiitsid, et ta on väga tubli ja vapper jõuluime. Jõulud olime ka haiglas, mu elu kõige imelisemad jõulud! Päevad möödusid ja kõik oli korras. Kuid siis tekkis minul kõrge palavik ja põletiku näitajad tõusid väga kõrgele. Ma olin saanud haavast põletiku ja pidime veel haiglasse jääma, tundsin ennast süüdi ja kuidagi väga raske oli olla. MA TAHTSIN JU KOJU SAADA!
Õnneks tuli mu õde oma perega mind vaatama ja elukaaslane oli palju toeks ja ka Hiiumaa pere toetas meid palju. Ma olen kõigile nii südamest tänulik! Muidugi mu sõbranna Sveta kes käis kohe haiglas oma printsessi vaatamas! Tohutult armastan teid !!!!!
Lõpuks saabus ka päev, kui me koju saime ja see oli kergendus ja vinge tunne. 
Hiljem tekkis mul muidugi sünnitusjärgne stress. Mul tekkis surmahirm. Kaotushirm vms. Ma ei maganud öösiti, käisin last jälgimas ja nutsi, kui laps nuttis ja päevaast päeva hoidsin ma teda ainult süles ja ma ei tahtnud, et keegi teine mu last puudutab jne. Õnneks sain ma selle stressiga ise hakkama ja kõrvalist abi ma ei vajanud, kestis ala 3 kuud ja siis sain ma juba rahus hingata ja magada!
Nüüd saab see neiu juba seitse! Ta on väga tugev ja tubli tüdruk, tervisega on kõik hästi ja on täpselt nagu teised lapsed. Meil läks hästi, ta ongi pisikene jõuluime ja parim kink mis mulle iial kingitud on!

 Pildil on minu kõige armsam Mamma, kes ütles kohe, et ootab ära pisikese tibu ja siis lahkub ja nii oligi. Mamma lahkus 12.12.12 ja Degita sai aastaseks 22.12.12. Aitäh sulle Mamma ♡

Pisipoja Ralfi sünd

Kui ma oma pisipoega ootama jäin oli kohe ette teada, et poja tuleb plaanilise keisriga siia. Nii tõesti ka oli. Kuna mu tervis oli väga halb oli koheselt teada, et poja vajab abi ja ise ma sünnitada ei saa. Rasedus kulges stabiilselt, oli ka kordi kus ma pidin olema haiglas ja vajasin ravi, kuid olin kõigega rahul ja juba varakult tundsin, et sünnib poja. Raseduse keskel tabas meid kohutav uudis, kui käisin Tallinnas uuringutel ja kui mind tagasi kutsuti ja öeldi, et mu sündimata beebil avastati mõlemapoolsed aju tsüstid. Mul varises kõik kokku, kuigi mind rahustati ja arst korrutas, et tihti kaovad need enne lapse sündi, oli mu hirm ikka meeletu, ma kandsin oma last lõpuni suure hirmuga. Õnneks olid taas mu kõrval meeletult head arstid nii Hiiumaal, kui ka Tallinnas ITK haiglas. Ma usaldasin neid 100%  Kui poja keisri aeg jõudis kätte, pakkisime Hiiumaal asjad ja sõitsime Tallinna. Haiglasse võeti mind vastu ja tehti uuringud, kõik tundus hästi. Hommikul pidi olema plaaniline keiser. Hommikul äratati mind varakult, kutsuti UH uuringule ja arst oli väga tõsine ja teatas, et täna keisrit ei toimu. MIS MÕTTES EI TOIMU???? MA OLEN LÕHKI MINEMAS!!!
Ta teatas, et lapse kopsud ei ole ettevalmistatud ja on suur risk. Pettumus oli väga suur, aga ma pidin otsusega leppima. SELGE MIS EDASI?? Keiser lükati edasi terve nädala, kuid ma olin rasedust juba lõpuni kandmas ei lubatud mul Hiiumaale tagasi minna, kui laps hakkab sündima võivad asjad halvaks minna, kui jään Tallinna siis saan kiirelt abi. SELGE!!! Haiglasse ma ei olnud nõus jääma, ma lihtsalt ei tahtnud seal olla teades, et ma saan siin istuda siis paar nädalat… See nädal mõõdus väga kiirelt ja sain haiglasse väga ruttu, ma olin nii ärevil ja õnnelik, et lõpuks täna kohtun oma pojaga. Operatsiooni tuppa läksin ma üksi ja mees jäi ootama, kõik läks väga ruttu, epiduraal mõjus hästi ja juba oli kõik tuim, arstid olid mega toredad ja paitasid mu pead, kuna näitude pealt oli näha, et ma olen väga närvis. Arstid panid muusika veidi kõvemaks ja plaksutasid ja laulsid kaasa ( öeldakse, et nad ergutavad ennast ) ja siis nad alustasid. 
Poja oli kõhus risti ja teda oli raske kätte saada, lõpuks kasutati vaakumit ja oblaaa, pisike Ralf sündis. Kui Degita sündis 22.50  õhtul siis Ralf sündis 10.50 hommikul ja 24.05.16. Ma kohe nägin teda, ta viidi mu kõrvale lauale ja temaga toimetasid kaks arsti, ma nägin ta pisikesi käsi. Kui arstid olid ta linadesse mässinud, toodi tibu minu juurde ja koheselt viidi issi kätte. KÕIK OLI KORRAS! Mind lapiti kokku ja sain palatisse ja koheselt sain ka oma poja enda korvale. Lastearst tõi ka häid uudiseid, et poja tsüstid on kadunud! IMELINE! 
Haiglas me kaua ei olnud, mu enda enesetunne oli hea ja paar päeva hiljem sain juba koju! VÕIMAS! Oh seda rõõmu suurel õel. TEMA PISIKE VENNA ON KODUS!♡
 Degita sai oma nime emmelt ja Ralf sai oma nime issilt 🙂

MINU IMELISED LAPSED!♡

SÕLTUVUS

                          Paljud meist on sõltuvuses, kes suitsetab, rängemad juba joomine ja narkootikumid. Jah mul on ka sõltuvus, kelle silmis paha, kelle mitte. Ma olen sõltuvuses tätoveeringutest. Ma ausalt juba tunnistan endale, et see asi läheb aina hullemaks ja mind ei rahusta miski maha, oma esimese tattoo tegin, kui olin 14. Sellel oli ka kohe oma põhjus, mu ema suri, kui ma olin 13 ja see oli eriti keeruline vanus, keerulisel ajal. Oma isast ma ei ole kunagi teadlik olnud ja kuna vanaema oli vana, siis käis kohtus raske tee, kas ta saab mu hooldusõiguse omale või ei. Siis saigi tehtud mu esimene, alaseljal ja siiani täitsa alles… uskumatu, olen juba kaua, kaua mõelnud seda üle teha, aga siiani pole veel teinud. Miks? Ei tea tõesti. Sellest ajast saigi mu sõltuvus alguse.. peale esimest oli mul aastaid paus.
Kui ma 18 sain, otsustasin ma kolida Tallinna õppima. Seal sain hoogu kõvasti juurde ja ideed hakkasid kohe jooksma, suur linn ja suured mõtted ju 😀
Tegin oma teise, kolmanda, neljanda jne. Mul on neid juba kehal nii palju, et ma isegi ei viitsi enam kokku lugeda palju neid reaalselt on.
Oma viimase tegin ma paar kuud tagasi, muidu kui olen armastanud pisikesi, siis seekord on mõte väga suureks läinud, idee on teha täis terve käsi ja algus selleks on juba tehtud!
Siiani kõige suurem pilt on mu seljal, tiivad. Pisikesi olen teinud, sest ma kardan valu ja metsikult.
Nüüd aga alustasin suurt tattood, kuus tundi ja algus saigi tehtud, polnud midagi hullu, mõtlesin selle kõik endale hullemaks. Õnneks! Alati kui uut tegema lähen ja mind istuma pannakse, küsin ma üle, et kui ma kukun kas teil nuuskpiiritust ikka leidub 😀 See ajab alati kõik naerma, kuid mul on ka olnud juhus, kui käisin Pärnus Uta juures tegemas randmele lipsu, mul hakkas meeletult paha ja ma ei suutnud enam hingata ja vajasin koheselt turgutust. Ei teagi kas see suur hirm sai minust võitu? No ausalt oli see ka kõige valusam koht.

      Nii, aga minu uus ja suur tattoo….
Mõte on juba ammu peas olnud, olen terve oma noore elu jälginud ja imetlenud naisi, kellel käsi on täis maalitud. Olen endale lubanud, et kunagi ma võtan selle julguse kokku ja teen endale ka. Tänu kehvale tervisele olen ma väga alakaalus ja ei ole julgenud teha, et tattoo jääb kole vms. Hirme on palju olnud ja alati on jäänud see tattoo teema varju. Nüüd aga andis mulle hoogu juurde, kui mu elukaaslane otsustas endale tattoo teha ja just terve käe täis. Oeh ma mäletan aegu kui ta neid ei sallinud, käisin isegi salaja tegemas. 😀 Ja nüüd järsku otsustas ta endale teha. Mõeldud, tehtud. Kui ta oma esimese pildi ära tegi ei mõelnud ma rohkem. Võtsin ühendust PIRADOS Tattooga, nad on mulle alati vinge esmamulje jätnud ja nende tööd on megad!!! Sain aja ja mul oli tervenisti terve kuu aega pabistada. Aga kohale ma läksin. Valisin endale pildi ka välja. Muide ma kohutavald kardan usse ja just ussi pilt sai mulle saatuslikuks. Ka selle ussiga on oma lugu ja hetkel on see uss mulle julgustuseks ja märgiks, et ma olen üks iseseisev ja vägagi julge naine, kes ei löö iial endale risti ette mitte millegi ees! Ja muidugi andis ussile ka hoogu juurde HIIUMAA. Ma olen siin juba päris mitu aastat elanud ja siiani ma tunnen, et mind ei ole ikka vastu võetud siia. Takistusi on siin palju olnud ja on ka hetki, kus olen oma kohvrid pakkinud ja tahtnud lihtsalt põgeneda, aga ei. KUHUGILE MA EI LÄHE!!!!Elu ongi raske ja hirmud suured, aga nendest peab võitu saama, nii sain ka mina oma ussi hirmust üle 😀 AUSALT! Näitan teile ka oma iludust! Poolikut iludust 😀

Lisaks kui ootasin oma järge ei suutnud ma vastu panna ja tegin veel ühe pisikese töö… julge hing nagu ma olen ……

Elu kahe lapsega ja hirmude puudumine… Lisaks elu pisikese sarvilisega kes saab juba SEITSE ja natukene trennidest ka.

Noooo kõik mõtleme, et mis see siis on, ainult kaks ju… Degita oli neli, kui Ralf sündis. Ega mul erilisi hirme ei olnud, Degita on väga asjalik ja iseseisev laps. Oli ka enne Ralfi sündi ja seega ei muretsenud ma. Aga nüüd Ralfi kasvades on kasvanud ka armukadedus ja tähelepanuvajadus. Just tunnen ma, et Degita on täiesti vahetatud laps. Ma täitsa mõistan ja tean, et Ralf on pisem ja vajab mu tähelepanu igal sammul ja seda ta saab ka veidi rohkem, tänu sellele on ka Degita käitumine muutunud. Olen proovinud Degitaga rääkida ja ta saab ka kenasti aru, kuid ikka lööb temas välja pisikene sarviline.
Olen otsustanud sel ilusal aastal teha Degitale väga, väga erilise sünnipäeva. Juba varakult olen plaaninud talle suure peo mis oleks täis üllatusi. Proovin Deksule igal jumala sammul näidata, et peale Ralfi sündi on ta ikka minu pisikene printsess. Ehk Ralfi kasvades need kaklused neil omavahel lõppevad. Lasteaiast koju tulles ei jõua me isegi tuppa veel astuda, kui koridoris on juba kisa lahti ja keegi karjub.


Miks on minu pisikene armas printsess sarvedega mitte krooniga? 😀 
Tal on tohutud kiharad, kui beebi oli küsiti mu käest pidevalt, et kas ma keeran oma aastasele piigale rulle õhtuti pähe… hmm noo ei keera ju 😀
Kuna mul endal on väga, väga sirged juuksed, siis on saanud nii Deksu kui ka Ralf oma lokid muidugi issilt.
Deksule on meeletult oluline, et tal oleks palju kleite, sitsid satsid ja kõik mu, no neid kleite meil ikka kodus jagub ja tuleb pidevalt juurde. Aga kui meil läheb jutt kammimise peale, siiis oiiiii seda meeletut kisa mis lahti läheb, te ei soovi seda kuulda ka mitte. Just juuste kammimine on meil probleem ja ausalt, pidev probleem, kuna tal on meeletud lokikesed ja kamm ei ole meie sõber, siis need lähevad koheselt pusasse ja lahti kammida, peaksin ma võtma paar vaba päeva.
Ehk mängib siin ka rolli meie tähemärk. Detsembri tüdruk ja kaljukits. Kange tüdruk, teab mida tahab. Sihid on paigas 😀 Tegelt on ta tubli trennitüdruk. Käib juba mitu aastat ujumas ja tantsimas ja nüüd alles tegi kaasa ka tallinnas veidi suurtematel võistlustel. Uhke olen ma väga ….

Neid pilte oleks mul ette näidata veel ja veel, aga küll ma jõuan 🙂

Ralf on ka tubli ujuja, ootame veidi ja saab ka trenni. Ralfi plaanin ma panna muidugi krossitrenni. Õnneks on Hiiumaal selleks ka head võimalused. Meil on kodus kaks ATV sarnast elukat, ja fännid on nad mõlemad, kuid ralf on täitsa hull. Selle ajan ma ka meie issi õlgadele, issil on mitu ratast ja sealt tulnud ka pisik lastele, ega ma ise ka fännan vaikselt 😀

See hullus huvitab meid kõiki, mind ja Deksut muidugi vähem, aga kui meile ka midagi kätte anda, siis ega me kartma ka ei löö, võtame kõik väljakutsed vastu ja proovime järele 😀 Perekond motohiired!

Naised, nagu ikka siis ilu, ilu, ilu…. ESMALT KÜÜNED KORDA

Kui oluline on teile, et küüned oleks korras??? Kas oma või geelid???

Nagu meile naistele ikka on oluline hoida oma küüned korras, mis te selleks teete? Mis tooteid kasutate ja kus käite? Kuna mina elan Hiiumaal siis olen siin olles ikka vääääääga rahul oma küünetehnikuga Elsiga. Parimat tehnikut annab otsida, saan endale alati küüned mida soovin ja paremad veel. Olen Elsi juures käinud juba pea aasta ja no ei kujutaks oma elu enam ilma temata ette ka 😀 
Mina usun, et küüned vajavad hoolt ka peale tehniku juures käimist, kuna mu oma küünenahad on nii jubedad siis tänu Elsilse avastasin ma oma lemmik küüneõli, oluline on ju ka muidugi see lõhn ja kas toode sobib, annan kohe soovituse mis mulle endale väga meeldib ja sobib: The CARDEN of COLOUR KIWI DEEP GREEN


Hetke lemmik!
Soovitan proovida!

Pildil on ka mu viimased küüned, päris tagasihoidlikud, võrreldes sellega mis muidu minu soovid on 😀 

Lisan siia ka pilte oma küüntest 

 Lapse rõõmuks tegime küünele haldja, Degita oli väga õnnelik, sai ka lasteaias eputamas käidud 😀 

 Ärge nüüd ära ehmuge 😀 siin me katsetasime midagi uut, küüne sees oli siis vedelik ja pisikesed mullikesed, litrid sees liikusid, täitsa uhke 🙂

Need roosad iludused koos sõrmusega osutusid vägagi populaarseks… 


Mu enda lemmik värvideks jääb ikka roosa, kuldne ja must- valge. Olen katsetanud muid värve, kuid alati kujunevad küüned kuidagi roosaks, kuldseks või must- valgeks. 

Ootan postituse alla kommentaare, olete ise küünetehnik või olete ise suur fänn ja teile on oluline, et küüned oleksid laitmatult korras. Ootan teie pilte ja ideid. Rääkige kaasa 😍

Sissejuhatuseks ja natukene juttu mu uhkest uuest vaibast…

Milleks seda teha ja miks ma seda teen…

Hei.. teate ma isegi veel ei tea miks ma seda teen, aga mu süda ütleb, et see on õige ja ma pean kõik oma mõtted ja tunded siia kirja panema.. muidugi oma naabri soovitusel, kes kirjutas mulle pikad tekstid, et hakka blogi pidama. Aga mis mul kaotada on? Midagi….

SIIN MA SIIS NÜÜD OLEN.. olen 27 aastane tavaline inimene Pärnust, kes saatuse tahtel elab nüüd Hiiumaal, mul on kaks last. Tütar Degita saab 22 detsember seitse ja poja Ralf saab mais kolmeseks. Lapsed käivad Käina Lasteaias ja ise olen tegelenud juustepikendustega.. KELLEL HUVI SIIS KIRJUTAGE 😀 nüüd on jäänud see kõik veidi tagaplaanile, aga miks mitte uue hooga alustada???? Niiii ma arvan, et jõuame kõigest rääkida veel…

Nagu pealkirjas ka lubasin, räägin ma natukene oma UUEST VAIBAST 
Kuna me ehitame maja ja nagu majas ikka kombeks on kamin, hakkasin paar kuud tagasi otsima endale kamina ette vaipa, mõtetes jooksis kohe lambanahast mõnus, pehme, karvane vaip, kuid siis avastasin sellise koha nagu Designs of Celine tooted hakkasid mulle sekundiga meeldima, kõik tooted on valminud suure armastuse ja käsitööna. Tekkis kohe mõte, et miks lambanahast vaip, võiks ju proovida midagi muud ja uut. Mõeldud, tehtud..Valitud sai MERIINOVILLAST HALL VAIP. Kirjutasin ja soovisin eritellimusel endale mõnusat vaipa mis sobiks mulle kamina ette. Muidugi kohe kui vaip valmis sai, sai koju toodud ja muidugi korteris laste tugeval soovil oli vaja see vaip kohe valja võtta ja kasutusse lasta. Ma ütlen ausalt, see on tõesti mõnus ja paks vaip ja lastel meeldib seal istuda ja mängida, kuna Ralf on veel nii pisike ja kohutavalt trikke täis, siis ei ole ma enam kindel kas see vaip mul ka lõpuks majja kamina ette jõuab, näpud käivad lastel küljes ja kipuvad seda ikka korralikult nokkima, aga eks ma üritan hooldada seda juhiste järgi mis kaasa saab. Vaip on ise väga ilus ja mõnus. Soovitan minna uurima ja vaatama ja jälgige kindlasti. Nüüd on vaip ka e-poes müügil, saad endalegi soetada 😍   https://designsofceline.com/et/